Laura Kaarma

Seltsi 2019. a. koosolek toimus koos konverentsiga „Kemikaalid keskkonnas ja inimese biomonitooring“  7.-8. juunil Nelijärvel. Konverentsist võtsid lisaks seltsi liikmetele osa Sotsiaalministeeriumi, Tööinspektsiooni, Tartu Ülikooli ja Terviseameti töötajad ja ka mõned doktorandid väljastpoolt seltsi. Ka esinejate hulgas oli nii seltsi liikmeid kui ka külalislektoreid.

Marike Kolossa-Gehring, Saksa Keskkonnaagentuurist andis (videoülekande
vahendusel) ülevaate EL võrgustikust HBM4EU, mis on peamiselt EL riike ühendav
partnerlus, mille eesmärgiks on luua ühtne süsteem inimese biomonitooringu
läbiviimiseks, sh proovide kogumise süsteem, proovianalüüsi metoodika, samuti
andmeplatvorm ning andmevahetuse mehhanism. Tänaseks hetkeks on projekti raames kogutud enamasti võrgustiku liikmesriikides juba käimasolevate või lõppenud projektide tulemusi ning paika on pandud ka proovide kogumise ning analüüsimise plaan tulevikuks.
Toomas Veidebaum Tervise Arengu Instituudist andis ülevaate biomonitooringu
põhimõtetest, olulistest aspektidest, mida biomonitooringu läbiviimise puhul jälgida ning millele eelnevat mõelda, sealhulgas andmete tõlgendamise küsimustest.
Kai Klein Balti Keskkonnafoorumist tutvustas 2015.a. valminud uuringut võimalike saasteainete: ftalaadid, polübroomitud difenüüleetrid, perfluoroühendid, sisaldust veres, õhus, kodutolmus ja toodetes. Näiteks ftalaatide kehavedelike kontsentratsioonide ning plasttoodete kasutamise vahel leiti selge seos. Toodetes vaadeldi ka formaldehüüdi sisaldust ning mitmetest lastele mõeldud toodetest leiti formaldehüüdi lubatust rohkem. Uuring oli esimene piloot, mis vaatles nn tavakeskkonnas olevate saasteainete
kontsentratsioone lisaks keskkonnale endale ka inimese organismis.
Hans Orru Tartu Ülikoolist andis ülevaate käimasolevast uuringust, mille eesmärgiks on selgitada välja metoodika biomonitooringu läbiviimiseks põlevkivisektoriga kokkupuutuvate inimeste seas. Hetkel tegeleb projekt sobivate biomarkerite tuvastamisega ning projekti lõpuks peaksid valmima soovitused biomarkerite valikuks ja kasutamiseks rahvastikupõhises biomonitooringus.
Mailis Laht Keskkonnauuringute Keskusest andis ülevaate Euroopa Merendus- ja
Kalandusfondi rakenduskava raames kalades uuritavatest saasteainetest (raskmetallid, dioksiinid, PCB-d). Vaadeldi kokku 7 kalaliiki, mis enamasti püütud Soome lahest, ent ka jõesuudmetest (jõesilm) ning Liivi lahest. Seni analüüsitud kalade tulemused näitavad, et plii, dioksiinide, elavhõbeda kontsentratsioonid kalades ei ületa piirnorme, samas aga oli Läänemere seisund elavhõbeda suhtes üldiselt halb. Sama võib öelda ka uuritud Purtse ja Rannapungerja jõgede kohta, kus viimases oli ka kaadmiumi kontsentratsioon oluliselt üle piirnormi.
Mare Oder Terviseametist tõi praktilisi näiteid tavakasutuses olevatest ohtlikumatest kemikaalidest. Suurem osa mürgistusjuhte on seotud tavakasutuses olevate kemikaalidega, mille ohtlikkust inimesed ei taju või lihtsalt toodete segiajamise tõttu.
Maarika Haidak Sotsiaalministeeriumist rääkis kemikaalidest töökeskkonna-alases õiguses.
Viive Pille Põhja-Eesti Regionaalhaiglast tõi elulise näite pestitsiididega seotud
töötervishoiu juhtumist, millest selgus, et sageli ei oma ka tööandjad ise ülevaadet oma valdkonnas kasutatavatest kemikaalidest ning ei tea nende ohtlikkusest. Enamasti on töötajad selles osas juhendamata.
Galina Zemtsovskaja Põhja-Eesti Regionaalhaiglast rääkis plii biomonitooringust
töötervishoius ning vastavatest juhendmaterjalidest. Tallinna Tehnikaülikooli vanemteaduri  ettekanne puudutas kvaliteedinäitajate poolest ebasobiva joogivee puhastamise võimalusi.

Ettekannetele järgnes arutelu „Lähituleviku plaanid ja võimalused Eestis seoses
biomonitooringuga“, mis käis järgmiste küsimuste ümber: Milline on biomonitooringu võimekus Eestis? Missuguseid võimalusi pakub biomonitooring erinevatele osapooltele (avalikkus, teadlased, poliitikakujundajad jne)? Milline potentsiaal on biomonitooringul tulevikus (Eesti, Euroopa ning globaalsel tasemel)? Arutelu tulemusel jõuti järeldusele, et Eestil oleks kindlasti kasulik osa võtta Euroopa biomonitooringu-alastest tegevustest, ent tuleks tegutseda läbimõeldult. Soovitati ellu kutsuda biomonitooringu programm, mille raames toimuks koordineeritult proovide kogumine. Ühe mõttena pakuti biomonitooringuks kasutada juba olemasolevaid biopankade proove, ent selle puudusena toodi välja, et iga proovi jaoks oleks tarvis spetsiifilist kogumismetoodikat. Diskuteeriti ka biomonitooringu termini üle ning soovitati võimalusel kasutada „bioloogilist seiret“.