Sõna Toksikoloogia tuleneb kreekakeelsest sõnast TOXON, mis tähendab noolt. Seos noole ja toksilisuse vahel sai nähtavasti aluse iidsete sõdalaste tähelepanekust, et sõjapidamine mürgiga töödeldud noolega on tunduvalt efektiivsem. Toksikoloogia all mõeldakse traditsiooniliselt “teadust mürkidest”, kuid veidi täpsemalt võiks selle sõnastada, kui “kemikaalide ning füüsikaliste  mõjurite kahjuliku  toime uurimine bioloogilistes süsteemides“.  Kahjulikud mõjud võivad esineda mitmesugusel kujul ning mitmesugusel ajahetkel – silmapilksest surmast kuni aastate pärast ilmnevate efektideni. Sellised efektid võivad esineda erinevate rakkude tasemel ning erinevates organites.

Juba 1500 a. e. Kr. on teada mitmete taimsete mürkide, nt. surmaputke (ingl.k. hemlock), oopimi, aga ka raskemetallide kasutamisest eesmärgiga mürgitada vaenlasi. Mürgitamise ohvrite hulka kuuluvad sealhulgas Socrates (enesetapp peale surmamõistmist Ateena kohtu poolt läbi surmaputkes esineva alkaloidi manustamist) ja Cleopatra (enesetapp maomürgi läbi). Mürgitamist on läbi aegade peetud efektiivseimaks viisiks vaenlase elimineerimiseks. Ilmselt on veel meeles Ukraina presidendi Viktor Justsenko (mürgitati dioksiinide hulka kuuluva kemikaaliga aastal 2004) või vene spiooni Aleksandr Litvinenko (mürgitati radioaktiivse elemendi polooniumiga 2006. a novembris) mürgitamine.
Toksikoloogia “isaks” peetakse aga Paracelsust (1493-1541),

kes kirjutas, et taimede ning loomade mürkide toksilisuse eest on vastutavad tegelikult seal olevad teatud kemikaalid, mis võivad väikestes kogustes olla kasulikud, kuid mürgised kõrgemates hulkades. Sageli tsiteeritakse tema väidet” Kõik ained on mürgised; ei ole sellist, mis ei oleks mürgine. Õige doos eristab ravimi mürgist“. Seega pani Paracelsus aluse toksikoloogia peamisele põhimõttele, doosi-vastuse kõverale.

Kaasaegne toksikoloogia tegeleb nii meditsiinis (sh. diagnostikas, ennetuseks, raviks), toiduainetetööstuses (nt. lisaained), põllumajanduses (nt. taimekaitsevahendid, väetised) kui keemiatööstuses kasutatavate kemikaalide ohtlikkuse, mürgisuse ning mürgisuse mehhanismide uurimisega.
Kemikaalidest põhjustatud tervise-ja keskkonnariskide hindamine ongi kaasaegse toksikoloogia üks peamisi eesmärke. Ainete toksilisuse hindamine nõuab väga mitmekülgset lähenemist: on tarvis teada, kuidas kemikaal võiks elusorganismile mõjuda nii oma keemiliste omaduste kui organismi eripärade tõttu ning kuidas elusorganism selle ainega toime tuleb ning sellest vabaneb. Kõike seda uurivad erinevad toksikoloogia harud: biokeemiline toksikoloogia, toksikokineetika, geneetiline toksikoloogia, arengutoksikoloogia, neurotoksikoloogia ja immunotoksikoloogia. Lisaks võib toksikoloogiat jagada tema kasutusviiside alusel regulatiivseks toksikoloogiaks (riski hindamine ja haldamine), kliiniliseks toksikoloogiaks, kohtumeditsiiniliseks toksikoloogiaks, toidutoksikoloogiaks, töötoksikoloogiaks ja ökotoksikoloogiaks. Eesti Toksikoloogia Selts püüabki koondada kõiki Eestis toksikoloogiaga tegelevaid inimesi ning teisi toksikoloogia-huvilisi.

Toksikoloogiast võib rohkem lugeda:
http://sis.nlm.nih.gov/enviro/toxtutor/
http://toxipedia.org/